Esimest ja loodetavasti viimast korda haiglas

Täna tegin esimest korda korralikult trenni, käisin jooksmas ja tegin jõudu, venitasin ja mega hea oli olla ja ma ei väsinudki ära. Ülejäänud päev oli ka suhteliselt chill, lapsed kuulasid koju minnes sõna ja ei kakelnud isegi. Kõik tundus igati tore. Toitsin peale kooli lapsed ära ja läksime õue mängima. Õpetasin Axelile rulaga sõitmist, kõndisin ise ta kõrval ja hoidsin ta kätest. Mingi aeg ta tüdines sellest ära ja hakkas hundiratast harjutama. Mõtlesin siis samal ajal, et proovin ise ka selle rulaga sõita. Sain vist vaevu kaks meetrit sõita, kui juba takerdusin mingi lollaka lahtise kivi otsa ja lendasin külili kuidagi ei-mäleta-kuidas.
Järgmine moment rullisin seal maas, aru ei saanud, mis viga oli, aga sitaks valus oli. Kükitasin, lapsed selle ajal jooksul pühkisid mu selga lehtedest puhtaks ja kallistasid ja silitasid mind ja ma suht kurjalt käratasin neile, et nad mu kätt praegu ei puutuks. Vaatasin, kas mu küünarnukk on verine vms, ja oh üllatust, mida ma nägin - luu oli veits ebatavalises olekus ja täiesti seal, kus ta olema ei peaks. Pöörasin pea eemale ja kruttisin seda kätt kuidagi niimoodi, et käsi läks paika tagasi.
Tuppa jõudes tuli šokist siuke värin ja näljahäda, et paha hakkab. Kartsin, et minestan ja lapsed ei oska midagi peale hakata. Suutsin pereemale helistada, kes ajas kõik joonde ja minu töö oli aint oodata ja pilti mitte tasku visata. Palusin Alicel endale midagi külma tuua ja ta tõi mulle üheainsa jääkuubiku:D:D
Läksin siis ise ja krabasin vokijuurikad endale käe peale. Nii ma siis passisin seal diivanil ja tahtsin täiega suhelda, aga kedagi ei olnud skypes ja kuradi Hannela ei võtnud ka vastu.
Saatsin siis mingid sõnumid, nagu oleksin täiesti mälus - mega kirjavigadega. Pidin sokiseisundis pereisaga inglise keeles seletama, mis värk on ja kas mul on tervisekindlustus ja blahblah. Ma ei tea, kas ta sai midagi üldse aru või mitte.
Ta tuli suht varsti, kaua ei pidanud ootama ja läksime haiglasse passima. See kõik juhtus umbes kella poole nelja paiku ja arst ütles, mis mul viga on pool üheksa õhtul:)

Haiglad on neil toredad, sain voodis ringi trippida nagu filmides, aga passimine oli suht tüütu. Kolm arsti vaatasid mu röntgenipilti ja ahhetasid ja ohhetasid, kuidas see ikka võimalik on, et kõik nii hästi läks ja otsustasid, et pean füsioteraapiasse minema ja oppi ega isegi kipsi ei ole vaja.

Koju jõudes istusime mina, pereema, laste tädi ja Hannela laua ääres ja rääkisime juttu. Kõik läksid magama, Hannela tuli pesi mu selga ja on mu trükikäsi.
Nii ma siin nüüd istungi üks käsi kolm korda suurem, kui teine. Homme teeme pilti ka, siis äkki on juba sinine.