Ära hõiska enne õhtut!

Selle nädala lause...
Üleeile olin kindel, et järgmine päev olen üksi kodus. Hommikul, otsustas Axel, et ta ei lähe kooli ja nii oligi. Taaskord ei mingit üksiolemist, läksin Alicele ka 13.30 järgi, tavaliselt lähen neile 15.15 järgi. Siis pidin rootsi keeles mingile tädikesele seletama midagi, pmst Alice oleks teoreetiliselt pidand mingit mata tööd tegema ja ma läksin talle liiga vara järgi, aga kuna hommikul pereema küsis mul mis kell lähen ja Alice ütles kell 13.10, suutsin kuidagi 13.30 kaubelda ja nii ta jäi.
Mul ausalt ei ole mitte midagi selle vastu kui lastega aega veedan, aga ma ei jaksa nädal aega järjest iga päev nende päevi täitsa ja tegevust leida ja lõpuks väsitab juba puhtalt nende vingumine ja ebakõla ära. Nad ei ole üksteise otsustega kunagi rahul ja see tekitab iga kord mingi draama. Ja ühe lapsega on täitsa lebo kodus olla, aga kuna ma olin nii tühjaks pumbatud eelmisest nädalast siis oli ikka väsimus majas. Tahaks lihtsalt vahel natuke aega omaette ja täiendada oma energiat.
Pereema ütles, et üritab tulla kolmeks koju, sest ta ise tunneb ka, et on natuke haige ja jääks hea meelega koju, aga kuna tal ülemus tuleb vms siis peab minema. Kolm läbi natuke ta helistas, et hakkab varsti koju tulema, mul samal ajal silmad jooksid juba teist tundi vett ja tahtsid magama jääda. Mõtlesin, et okei mingi 40 min kannatad ära, siis tuleb pereema koju ja saad pikali visata kasvõi tunniks ajaks. Lõpuks jõudis pereema pool viis, tõmbles 20 minutit tühja ma ei saanudki aru mis ta tegi, tuuseldas migneid kirju läbi ja helistas Sushi kuskile, varsti läksid nad Alice'ga järgi ja ma jäin jälle Axeliga üksi koju. Mängisin ja mürasin ja jooksin natuke ringi Axeliga, et ma ära ei vajuks ja see oli totaalne viga, sest ma olin taaskord kella üheni üleval.

Alguses ma ei suutnud lihtsalt õhtuti magama jääda, siis ma olin nii väsind, et ma ei jõõudnud õhtuti magama jääda ja nüüd ma vabsee ei tea mis teema on. Eile hakkasin seitsme aeg endale und tekitama ja kutsuma ja kohale jõudis ühest, not bad.

Loodsin, et täna on siis mõnus päev, kõik lähevad ära siis tõmban kerra paariks tunniks ja siis lähen pessu ja teen endale spa protseduure ja natuke korrastan siin enda elu. Aga nüüd jäi pereema koju, mitte, et ma ei saaks neid asju teha, aga ikka kuidagi oled valvel kogu aeg ja see pole see, kui sa oled üksinda kodus. Appi kuidas ma armastan üksinda olemist!

Õppetunnid:

* Ma ei taha nii pea veel lapsi, ma ei jaksaks nendega nii palju koos olla

* Ära hõiska enne õhtut

* Järgmisest ma päris täpselt ei saa aru, kas ma pean õppima tegema asju, isegi kui mul on takistused ees või vähem planeerima ja laskma elul kulgeda.

* Üksinda olemise ja üksilduse vahe on väga suur!

* Tahaks magada ja süüa. :D

Lähen sööma ja siis tuttu, eks vaastab mis elu toob. :)